preloder

MEIE LUGU


Oli aasta 2016 ning Prantsusmaa põhjapoolseim veinipiirkond - Champagne maakond Kirde-Prantsusmaal - tervitas mind mu esimesel „ametlikul“ reisil Champagne’sse oma hunnitu atmosfääri ja sooja külalislahkusega. Esimene šampanjamaja, millesse teekond reisikava kohaselt viis, oli piirkonna kaguosas Aube’s asuv Champagne Drappier – tuntud ja tunnustatud kui Cote des Bars’i säravaim täht ning šampanjamaailma üks juhtivatest väiketootjatest, pisike juveel.

1808.-ndal aastal asutatud maja, mille kogutoodang 1,6 miljonit pudelit aastas (gigantide kõrval mitte küll imepisike, kuid ka mitte liiga suur) ning mis ühtejärge kaheksandat põlve ühena väga vähestest šampanjamajadest sama pere omanduses, võlus hetkega. Tuleb tunnistada, et reisi lõpuks oli hinges väike kartus, et tegemist võis olla pigem ärevusega – oli see ju siiski reisi esimene, ometi hakkasid silmad siin-seal maailmas ringi rännates otsima just selle maja unustamatuid cuveesid. Kõige lähemaks kohaks neid nautida kujunes mitmeks suveks ... Jurmala. Ent iga korra ja kohtumisega sai üha enam selgeks, et see maja on väärt põhjalikumat avastamist. Kuid selleni läks veel aega.



Kui armastad seda mida teed, siis asjad juhtuvad. Ja mitte lihtsalt asjad, vaid parimad neist.
2018. aasta kevadel asutatud ChampChamber ja selle senine teekond on öeldu ilmekaks tõestuseks.



Enne Champagne’t erinevates maailma nurkades – olgu see Lõuna-Aafrikas, Hispaanias, Itaalias, Luksemburgis või ka Gruusias ja Moldovas – külastatud vahuveine tootvad tehased ja veinikeldrid olid jätnud juba eelnevalt väga hea mulje. Olin mullimaailmast siiralt võlutud. Šampanjamajad mõjusid aga aukartustäratavalt, samas kutsuvalt. Üsna kiiresti tuli ka arusaamine, et just vahuveinide kuninga - šampanja - puhul ei ole tegemist lihtsalt flirdiga, vaid armastusega. Ning suure siira austusega selle igas mõttes küllusliku vahuveini tootmise ajaloo, traditsioonide ning kultuuri vastu.

Kirjeldatud äratundmise loogiliseks jätkuks oli Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni veinitundja kursuse läbimine ning maailmapildi avardamine nii veinitootmise kui ka üldisemalt ajaloo ja geograafia võtmes. Ja kui nüüd keegi arvab, et see oli mulle kui mitte päevagi sel alal töötanule lust ja lillepidu, eksib ta sügavalt. Neli kuud tublit „tuupimist“, juristiameti vaat et hülgamist sel ajal, et sooritada kursuse lõpuks nii teooria- kui ka praktikaeksam, oli kunsttükk omaette. Aga saadud teadmised olid pingutust väärt.

Samasse aega õpingutega jäi ka MTÜ Mulligalerii, mille eesmärgiks kunsti ja kultuuri, sh toidu- ja joogikultuuri edendamine Eestis, asutamine. Et headel sõpradel oleks tore ühise egiidi all kohtuda, ägedaid üritusi väisata ning neid ka ise korraldada. Et iga reisiga Champagne’sse sai selgemaks seegi, mida ühelt reisilt oodata ja soovida, sündis mõte just sedasama lähemat sõpruskonda kaasates kokku panna ise üks reis. Eks see omamoodi riskantne ettevõtmine oli, kuid kes ei riski, see teadagi ... šampanjat ei joo. Reisi kavandamise käigus sai palju räägitud nii külastatavatest majadest kui ka suurimatest emotsioonidest, mis seni kogetud. Loomulikult oli juttu Drappierist. Ning nagu „taevast antud“, sattusid sellesse aega kokku Champagne Drappier soov leida Eestis usaldusväärne esindaja ning minu valmisolek tegeleda šampanjadega sügavuti ehk maaletoomiseni välja. Aitäh siinkohal mu heale „ristiisale“ sommeljee Igor Söödile, kes otsad kokku viis ning mulle nende kokku sõlmimise siiras rõõm jäi.

Veel pisut enne ettevõttega startimist sai tehtud veel üks väike julgustükk - oma blogiga, mis suures osas pühendatud vahuveinimaailmale ning erinevatele ajaloolistele seikadele, sealhulgas Eestiga seotuile, startimine. Ning väga armas ja julgustav tagasiside nii lähematelt sõpradelt kui ka päris võõrastelt, kelleni lood, mis täna kõik loetavad ka siinsamal lehel blogi rubriigis, esialgu läbi Mulligaleristi blogiraamatu jõudsid. Paari loo loetavus kasvas päevadega üle pooleteise tuhande ning see tõukas muidugi hoogu takka. Kohe nõnda, et tänaseks on lugusid kena väikese virtuaalse raamatu jagu ning neid tuleb üha juurde.

Arutanud asja pereringis veel vahetult enne ettevõtte loomist, said määravaks abikaasa sõnad, kes väga tabavalt osundas, et šampanjade puhul ei ole vaja luubiga säilivusaega jälgida – lähevad need ju ajas üksnes paremaks (teatud reservatsiooniga siiski). Vähetähtsaks ei saa pidada ka sõprade kaasaelamist ettevõtte nimetalgutel. Nii sündiski ChampChamber, eesti keeli šampanjakamber, mille tunnuslause „Champagne is champagne!“ sai omakorda laenatud Dom Perignoni keldrimeister Richard Geoffroy’lt, kelle meistriklassis aprillis 2018 Grand Champagne’l Helsingis osalesin ning kes mu ettevõtmistele julgustavalt pärituult tiibadesse soovis.

Nii täiendasid kõik väikesed tükikesed ühe suurema pildi sündi. Täna esindab ChampChamber OÜ täismahus kõiki Champagne Drappier tooteid Eestis. Tegime kohe algul otsuse jääda vähemasti esialgu just šampanjade juurde ning laiendada portfelli tasa ja targu, et anda igale majale Eestisse jõudmisel, nii nagu ka kõigile huvilistele nende toodetega tutvumisel, oma aeg. Just nii nagu valmib šampanja - mitte kiirustades -, võtame ka meie alati piisava aja, et tegeleda parimate majade ja parimate toodetega. Nii oleme tänaseks jõudnud kahe uue, väga eriilmelise ja ääretult huvitava majani - Maison Bruno Paillard ning Champagne Carbon. Süda ärevusest põksumas tehes nii noore ettevõttena nii julgeid otsuseid, oleme siiralt õnnelikud, et šampanjainglid on meid hoidnud ning juhatanud just õigete inimeste ja majadeni. Nii saame oma kundedega, kes jagavad meie siirast ja suurt armastust šampanja vastu, jagada täna parimaid emotsioone ning maailma parimaid šampanasid. Jagatud rõõm on, teadagi, topletrõõm ning on ju šampanja loodud rõõmuks. La Vie est Belle, nagu ütlevad prantslased ehk elu on ilus. Nautigem siis seda!

Siiralt teie

Kristel Voltenberg, ChampChamber OÜ tegevjuht